Kõrge naatriumitarbimine sportlastel: vererõhk ja sooritusvõime

Pikaajaline liigne naatriumitarbimine toiduga võib kahjustada endoteeli funktsiooni, tõsta koormusaegset vererõhku ja suurendada pikaajalist südame-veresoonkonna haiguste riski, kuid aktiivsetel inimestel valitseb treeninguaegsete märkimisväärsete nahakaudsete naatriumi kadude tõttu eriline tasakaal [1, 8, 14]. Kuigi akuutne naatriumi tarbimine võib ajutiselt suurendada plasmamahtu ja aidata kaasa termoregulatsioonile kuumades oludes, ei anna püsivalt liigne baasnaatriumi tarbimine unikaalseid soorituslikke eeliseid ning võib muuta veresoonkonna jäigemaks sõltumata puhkeoleku vererõhust [13, 14, 16].

Vaskulaarsed ja kardiovaskulaarsed mõjud

Suur naatriumitarbimine mõjutab otseselt vaskulaarset endoteeli – veresoonte sisemist rakukihti, mis reguleerib verevoolu lämmastikoksiidi vabastamise kaudu [14, 18]. Tervetel, normotensiivsetel täiskasvanutel vähendab akuutne suur soolatarbimine lämmastikoksiidi biosaadavust endoteeli lämmastikoksiidi süntaasi (eNOS) lahtisidestumise ja oksüdatiivse stressi kaudu, põhjustades õlavarrearteri voolust sõltuva dilatatsiooni (FMD) mõõdetavat vähenemist juba 60 minuti jooksul [14]. 5–7 päeva jooksul halvendavad naatriumirikkad dieedid FMD-d jätkuvalt ning pärsivad lämmastikoksiidi vahendatud naha vasodilatatsiooni isegi soolarefruktaarsetel (soola suhtes tundlikkusetutel) inimestel, kelle puhkeoleku vererõhk märgatavalt ei muutu [16, 20].

Mehhanistlikult suurendab liigne naatriumitarbimine reaktiivsete hapnikuosakeste teket NADPH oksüdaasi aktiveerimise kaudu, pärsib superoksiidi dismutaasi ensüüme (SOD-1 ja SOD-2), kutsub esile peroksünitritist tingitud eNOS-i lahtisidestumise, soodustab endoteelirakkude jäigastumist ning kahjustab kaitsvat endoteeli glükokaalüksi kihti [18]. Aja jooksul põhjustab püsiv liigtarbimine ebasoodsat mikrovaskulaarset ümberkujunemist, endoteeli põletikku ja struktuurseid muutusi suurtes elastsetes arterites [1]. Prospektiivsetes kohortanalüüsides, kus jälgiti 10 709 täiskasvanut korduvate valideeritud 24-tunniste uriinikogumistega keskmiselt 8,8 aasta jooksul, ilmnes naatriumi eritumise ja südame-veresoonkonna haiguste (CVD) esinemissageduse vahel lineaarne annusest sõltuv seos: CVD risk suurenes 18% iga 1000 mg/päevas lisandunud naatriumi kohta (riskisuhe 1,18), ilma tõenditeta J-kujulise kõvera kohta [8]. Seevastu suurem kaaliumi eritumine oli seotud 18% madalama CVD riskiga iga 1000 mg/päevas kohta, mis rõhutab toiduga saadava kaaliumi kaitsvat rolli naatriumi tekitatud vaskulaarse stressi vastu [8, 18].

Vererõhu vastused puhkeolekus ja koormusel

Soolatarbimise vähendamine neljaks või enamaks nädalaks langetab järjepidevalt süstoolset vererõhku puhkeolekus nii hüpertensiivsetel kui ka normotensiivsetel inimestel, olenemata soost või etnilisest päritolust [1]. Puhkeoleku mõõtmised ei peegelda aga täielikku hemodünaamilist mõju füüsilise pingutuse ajal. Aktiivsetel inimestel tõstis kümme päeva kestnud naatriumirikas dieet (ligikaudu 6486 mg/päevas) submaksimaalse aeroobse koormuse ajal süstoolset vererõhku 8 mmHg võrreldes madalama naatriumisisaldusega dieediga (ligikaudu 3220 mg/päevas) [14].

Lühiajaline naatriumilaadimine tõstab ka öist diastoolset ja keskmist arteriaalset vererõhku, nagu on täheldatud ristuuringutes [20]. Soolatundlikel inimestel suurendab lühiajaline naatriumilaadimine südame-reie pulsilaine levikiirust (arteriaalse jäikuse marker), kuigi muutused teistes jäikuse näitajates, nagu kardio-hüppeliigese vaskulaarne indeks (CAVI), jäävad lühikeste perioodide jooksul neutraalseks [20]. Kroonilise lihastreeningu loomamudelites vähendas suur soolatarbimine lihaskohastumust (jõu paranemine langes 84,6%-lt 52,2%-le), pärssides treeningust tingitud mikrovaskulaarset angiogeneesi skeletilihaskiududes – see defitsiit on seotud angiotensiin II signaaliülekande muutustega [21].

Sooritusvõime, hüdratatsioon ja termoregulatsioon

Vastupidavustreeningu ajal on sportlaste keskmine higistamismäär vahemikus 1,0–1,5 l/h, kaotades ligikaudu 0,8 g naatriumi liitri higi kohta [6]. Naha higinäärmed toodavad eelhigi, mis on plasmaga isotooniline (135–145 mM ehk 3105–3335 mg/l naatriumi), enne kui aldosteroon naatriumi piki higikanalit tagasi imendab, muutes higistamise peamiseks mitterenalsetest eritumisteedest [14].

Nende kadude tõttu hinnatakse sageli sihipärase akuutse naatriumilisandi mõju töövõimele:

• Akuutne treeningueelne laadimine: 20–40 mg naatriumi tarbimine kehakaalu kilogrammi kohta koos 10 ml/kg vedelikuga 1–2 tundi enne treeningut soodustab vedeliku peetust ja vähendab uriinieritust [15]. Süstemaatiline ülevaade leidis, et treeningueelne naatriumilaadimine parandas kurnatuseni jõudmise aega 14% kuni 26% rohkem kui 90-minutiliste soorituste ajal temperatuuril üle 26,5 °C, suurendades veremahtu ja lükates edasi sisetemperatuuri tõusu, kuigi temposõidu (time-trial) sooritusvõime paranemine jäi ebaselgeks ning suuremate annuste korral suurenes seedetrakti ebamugavustunne [13].
• Soopõhised termoregulatoorsed vastused: Naisratturitel lükkas kontsentreeritud naatriumilaadimine edasi sisetemperatuuri tõusu ja vähendas higistamismäära; seda mõju meesratturitel ei täheldatud [12].
• Treeninguaegne toidulisand: Topeltpimedas uuringus vastupidavussportlastega, kes tegid 2 tundi treeningut 60% südame löögisageduse reservi juures, ei näidanud 1800 mg suukaudset naatriumit võrreldes platseeboga olulisi erinevusi higistamismääras, kuumastressi hinnangus, dehüdratsiooni protsendis, kurnatuseni jõudmise ajas, nahatemperatuuris, tajutud pingutuse astmes (RPE) ega kardiovaskulaarses triivis [6, 12].

Seerumi kõrgenenud naatriumisisaldus ja plasma hüperosmolaalsus võivad tõsta naha vasodilatatsiooni esilekutsumiseks vajalikku sisetemperatuuri läve, mis võib teatud tingimustel soojuse äraandmist edasi lükata [6].

Tarbimise ja higistamiskadude tasakaalustamine

Istuva eluviisiga inimestel eritub ligikaudu 90% toiduga saadavast naatriumist uriiniga, mis teeb 24-tunnisest uriini naatriumisisaldusest usaldusväärse kogutarbimise näitaja [5]. Füüsiliselt aktiivsetel inimestel alahindavad standardsed 24-tunnised uriinikogumised tegelikku toiduga tarbimist oluliselt, kuna naha kaudu tekkivaid kadusid ei mõõdeta [5].

Maailma Terviseorganisatsiooni üldised tervisejuhised soovitavad tarbida vähem kui 2000 mg naatriumi päevas (5 g soola), samas kui toitumissoovitustes seatud krooniliste haiguste riski vähendamise piirmäär on alla 2300 mg/päevas [3]. Kuigi suur tarbimine (üle 5 g/päevas) kujutab selget ohtu veresoonkonnale, võib äärmuslik piiramine (näiteks ööpäevane uriiniga eritumine alla 3 g/päevas või tarbimine alla 4 g/päevas) aktiveerida reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi, tõsta plasma katehhoolamiinide (adrenaliin ja noradrenaliin) taset, suurendada lihaste sümpaatilise närvi aktiivsust ja põhjustada insuliiniresistentsust [1, 4].

Füüsiliselt aktiivsetele inimestele soovitavad sporditoitumise konsensusjuhised asendada naatriumi üle 2 tunni kestva treeningu ajal, suure kuumuse käes viibides või siis, kui higiga kaotatud naatriumi koguhulk ületab 3–4 g [4]. Ameerika Spordimeditsiini Kolleegiumi (ACSM) praegused suunised soovitavad pikaajalise ja rohke higieritusega treeningu ajal kasutada taastavates vedelikes 20–30 mEq/l (460–690 mg/l) naatriumi [5]. Ülivastupidavusalade puhul soovitavad eksperdirühmad tarbida naatriumi enesetunde järgi (ad libitum) standardsete sporditoodete kaudu, mitte tugineda kohustuslikele suurtes annustes soolalisandite režiimidele [5].