Kardio pärast jõutrenni: kas see tekitab interferentsiefekti?
Mõõduka intensiivsusega vastupidavustreening vahetult pärast jõutreeningut ei kahjusta maksimaalset jõudu ega lihashüpertroofiat, kuid pärsib oluliselt plahvatusliku jõu ja võimsuse arengut. Vastupidavus- ja jõutreeningute eraldamine mitme tunniga aitab seda plahvatusliku jõu interferentsi leevendada.
Viimati uuendatud: 2026-10-26
Mõõduka intensiivsusega vastupidavustreeningu sooritamine vahetult pärast jõutreeningut ei halvenda märkimisväärselt maksimaalse jõu arengut ega lihashüpertroofiat, kuid pärsib oluliselt plahvatusliku jõu ja võimsuse arengut [5, 16]. See interferentsiefekt on suures osas tingitud treeningute ajalisest lähedusest ja akuutsest neuromuskulaarsest väsimusest, mitte kataboolsest molekulaarsest signalisatsioonist [5, 7, 16].
Maksimaalne jõud ja lihaskasv
Samaaegse treeningu interferentsi kontseptsioon pärineb 1980. aastast, mil Robert Hickson täheldas, et jõu- ja vastupidavustreeningu kombineerimine 10 nädala jooksul pidurdas jõu arengut, kahjustamata seejuures aeroobseid kohastumusi [14]. Tänapäevased metaanalüüside andmed annavad aga nüansirohkema pildi sellest, kuidas samaaegne treening lihaskohastumusi mõjutab.
43 uuringut ja 1090 osalejat hõlmanud metaanalüüs näitas, et samaaegne jõu- ja aeroobne treening ei kahjusta maksimaalse jõu arengut (standardiseeritud keskmine erinevus [SMD] = -0,06) ega lihashüpertroofiat (SMD = -0,01) [5]. Selle andmestiku alamgruppide analüüsid näitasid, et treeningviis (jooks vs. rattasõit), sagedus ega treenitustase ei mõjutanud oluliselt maksimaalse jõu ega lihasmassi tulemusi [5].
Teised metaanalüüsid on teatanud tagasihoidlikest erinevustest sõltuvalt treeningu viisist, kestusest ja sagedusest. Wilsoni ja kolleegide 21 uuringu metaanalüüs leidis ainult jõutreeningu puhul võrreldes samaaegse treeninguga suuremad efektimõõdud nii hüpertroofias (1,23 vs. 0,85) kui ka jõus (1,76 vs. 1,44) [3]. Selles analüüsis põhjustas jooksmine suuremat jõu ja hüpertroofia langust kui rattasõit – erinevus, mida seostatakse jooksmisele iseloomuliku ekstsentrilise koormuse ja lihaskahjustusega [3, 16]. Lisaks mängib rolli vastupidavustreeningu maht: vastupidavustreeningu kestuse ja sageduse ning jõu arengu vahel esineb negatiivne korrelatsioon, kus vastupidavustreeningute tegemine 3 korda nädalas või 50–60 minutit korraga pärsib jõu arengut rohkem kui 1–2 treeningut nädalas või 20–30 minutit korraga [1, 3].
Mõju plahvatuslikule jõule ja võimsusele
Kuigi maksimaalne jõud ja lihasmass suures osas säilivad, on plahvatuslik jõud ning jõu arendamise kiirus (RFD) interferentsile selgelt vastuvõtlikud [5, 16].
- Plahvatusliku jõu vähenemine: Samaaegne treening pärsib oluliselt plahvatusliku jõu arengut (SMD = -0,28) [5]. Varasemate koondandmete kohaselt vähendas samaaegne treening võimsuse kohastumusi ligikaudu 40% võrra võrreldes ainult jõutreeninguga [3, 16].
- Treeningute ajaline lähedus: Plahvatusliku jõu langus süveneb märgatavalt, kui jõu- ja vastupidavustreening sooritatakse samal treeningkorral [5]. Treeningute eraldamine vähemalt 3 kuni 6 tunniga leevendab seda langust oluliselt, võimaldades akuutsel neuromuskulaarsel väsimusel taanduda [5, 16].
- Neuraalsed mehhanismid: Varajase faasi RFD (kontraktsiooni esimese 50–75 ms jooksul) on peamiselt juhitud neuraalsetest teguritest, sealhulgas motoorsete ühikute süttimissagedusest, mis ulatub treenimata inimestel 60–120 Hz-ni ja ületab treenitud jõusportlastel 200 Hz [18]. Samal päeval tehtud aeroobsest treeningust tulenev jääk-neuromuskulaarne väsimus häirib otseselt neid kiireid tahtlikke värbamisteid [16, 18].
Molekulaarne signalisatsioon ja treeningute järjekord
Varased molekulaarsed hüpoteesid pakkusid välja, et aeroobne treening aktiveerib 5'-AMP-aktiveeritud proteiinkinaasi (AMPK), mis pärsib rapamütsiini märklaudvalgu (mTORC1) signalisatsiooni ja lihasvalkude sünteesi tuberoosse skleroosi kompleksi 2 (TSC2) fosforüülimise kaudu [7, 17].
Siiski ei ole uuringud inimese skeletilihastes suutnud veenvalt näidata, et AMPK pärsiks treeningujärgset mTORC1 või sellest allavoolu asuvat S6K1 signalisatsiooni [7]. Inimese lihastes püsib jõutreeningust esile kutsutud S6K1 aktiivsus pärssimatuna isegi pärast eelnevat kõrge intensiivsusega aeroobset treeningut [7]. Lisaks sõltub AMPK aktiveerumine intensiivsusest; kui kõrge intensiivsusega rattasõit 85% tasemel VO2peak'ist käivitab AMPK fosforüülimise, siis mõõduka intensiivsusega treening ~65% VO2peak'i juures ei aktiveeri vastupidavustreenitud inimestel skeletilihase AMPK-d [7].
Ka treeningute järjekord mõjutab rakulist signalisatsiooni. Loomkatsetes tõstis jõutreeningu tegemine enne vastupidavusjooksu (RE-EE) hüpertroofia allavoolu markereid (p70S6K, S6 ribosomaalne valk, 4E-BP1), samas kui vastupidavusjooks enne jõutreeningut seda vastust pärssis [17]. Inimestel tõstab pikaajaline jõutreening Akt–mTOR–p70S6K raja baastaseme fosforüülimist ja suunab valgusünteesi spetsiifiliselt müofibrillaarse fraktsiooni poole (suurenedes pärast 10-nädalast treeningut akuutselt 36%), samal ajal kui vastupidavustreening stimuleerib peamiselt mitokondriaalset valgusünteesi, pärssimata müofibrillaarset sünteesi [11].
Treenitustaseme erinevused
Inimese treeningutaust mõjutab kogetava interferentsi määra [1]:
- Treenimata inimesed: Treenimata treenijad kogevad minimaalset interferentsi ning näitavad tugevat molekulaarset ja hüpertroofia vastust [1]. Treenimata meestel andis 7 nädalat samaaegset rattasõitu ja jõutreeningut võrdse 1RM jõukasvu (30%) ning isegi suurema lihaskiudude keskmise suurenemise (28%) võrreldes ainult jõutreeninguga, mida toetas suurenenud Akt ja mTOR ekspressioon [6]. Selles populatsioonis stimuleerib akuutne jõutreening üheaegselt nii müofibrillaarset (67%) kui ka mitokondriaalset (69%) valgusünteesi [11].
- Treenitud inimesed: Regulaarselt treenitud jõusportlastel esineb suure sagedusega samaaegsete treeningkavade puhul lihasvõimekuse kohastumuste suurem langus, näidates võrreldes ühe treeningviisiga treenimisega treeningujärgse anaboolse geeni- ja valguekspressiooni pidurdumist [1].
Viited
Veebiallikad
- Optimizing concurrent training programs: A review on factors ...
- Comparative efficacy of concurrent training types on lower ...
- Concurrent Training : Journal of Strength and Conditioning ...
- Endurance (1912 ship)
- Compatibility of Concurrent Aerobic and Strength Training for ...
- Endurance Exercise Enhances the Effect of Strength Training ...
- Aerobic exercise intensity does not affect the anabolic ...
- Muscle fatigue and interference phenomenon during ...
- Resistance‐only and concurrent exercise induce similar ...
- Concurrent training with long-interval HIIT does not impair ...
- Differential effects of resistance and endurance exercise in the ...
- The order of concurrent training affects mTOR signaling but ...
- The order of concurrent endurance and resistance exercise ...
- Concurrent exercise training: do opposites distract? - PMC
- Does Cardio Kill Gains? The Interference Effect in Concurrent ...
- Interference Effect: When Cardio Kills Strength Gains
- The order of concurrent training affects mTOR signaling ... - PMC
- Rate of force development: physiological and methodological ...
- Rate of Force Development (RFD)